Püha Patrick elas ja tegutses 5. sajandil. Aga ta on selles mõttes erandlik, et me teame temast veidi rohkem, kui ainult nime. Seda tänu tema kahele kirjale, mis on tänaseni säilinud ja mille kaudu meil on võimalik heita pilk ka tema mõttemaailma, näha teda luust ja lihast inimesena.
Siinne tekst põhineb Toivo Heinla magistritööl "Püha Patrick, tema elu, mõttemaailm ja kirjad", kaitstud Tartus aastal 2001.
Siin on ka nimetatud kirjade tõlge eesti keelde, et igaüks saaks ise neid lugeda. Hoiatus! See ei ole lihtne ajaviite-lugemine. Teksti mõistmiseks tuleb aru saada, milline oli Patricku kirjutamisstiil.
Mõlemad kirjad on väga teravad, suunatud konkreetsete oponentide vastu, aga pealiskaudsel lugemisel ei pruugi see silma hakata. Esimene kiri, "Epistola", on kuningas Coroticuse kirikust välja heitmise kiri selle eest, et ta rüüsteretke käigus tappis suurema hulga vastristitud iirlasi. Tolleaegse arusaama kohaselt tähendas kiriklikust osadusest lahutamine automaatselt põrgupiletit.
Loomulikult ei jäänud selline tegu ilma reaktsioonita (Coroticus oli ikkagi kuningas!) ning algas Britannia piiskoppide kampaania püha Patricku vastu. Vastuseks neile ongi kirjutatud "Confessio", aga esmapilgul ei pruugi kirja teravus esile tulla. Põhjuseks, nagu öeldud, Patricku kirjutamisstiil.
Tolleaja vaimulikud reeglina teadsis Piiblit peast. Ja nii tsiteeribki Patrick Piiblit nii, et ta kirjutab ainult salmi alguse, aga tõeline teravik on salmi teises pooles, mida Patrick välja ei ütle. Aga iga tolleaja lugeja teadis, mis tuleb edasi. Tänapäeva lugeja tõenäoliselt ei tea. Ja nii võibki jääda mulje, et Patrick oli vagur nagu talleke. Kaugel sellest! Patricku kirjad ei ole põrmugi vagurad ja täis alandlikkust, vaid väga teravad ja oponente selgelt hukkamõistvad.
Copyright © Toivo Heinla 2026
