Püha Patrick, Iirimaa ristiusustaja. Erinevalt väga paljudest teistest pühakutest, keda me tunneme vaid hilisemate legendide ja lugude põhjal (neid on ka Püha Patricku kohta väga palju), on tema enda sulest säilinud kaks kirja: Epistola ad milites Corotici (Kiri Corotikuse sõduritele) ja Confessio. Need mõlemad annavad meile hindamatut teavet nii tolleaegsete olude, kui ka Püha Patricku enda elukäigu, mõttemaailma ja väärtushinnangute kohta.
Ühes on ajaloolased üksmeelel - Patrick elas ja tegutses 5. sajandil. Kuid kas sajandi esimesel või teisel poolel, siin lähevad arvamused teravalt lahku.
Välja on kujunenud kaks tugevat koolkonda - ühtede arvates tegutses Patrick Iirimaal u. ajavahemikus 430-460 (John Bury, R. P. C. Hanson, David Howlett), teiste arvates aga aastatel 460-490 (Thomas ORahilly, Liam de Paor). Vastavalt erinevad siis ka kummagi koolkonna poolt pakutavad Patricku sünni- ja surmadaatumid esimesed paigutavad Patricku eluaastad ajavahemikku u. 390-460, teised u. 420-490.
Oma osa on siin iiri annaalidel. Toetudes Hansonile (Hanson 1968, 218-223) on allpool esitatud põgus ülevaate kolme annaali - Ulsteri (UA), Tigernachi (TA) ja Chronicum Scottorumi (CS) - sissekannetest.
| UA | TA | CS |
|---|---|---|
| 457 Quies senis Patricii ut alii libri dicunt. | 457 Dormitatio Sancti Senis Patricii Episcopi id est Glosdoniensis ecclesiae. | |
| 461 Hic alii quietem Patricii dicunt. | ||
| 467 Quies Benigni episcopi successoris Patricii. | 465 Quies Benigni successoris Patricii. | |
| 491 Dicunt Scoti hic Patricium defunctum. | ||
| 492 Patricius archipostolus [gloss archiepiscopus et apostolus] Scotorum quievit cmo xxo etatis suae, 16 kal Aprilis, lxo autem quo venit ad Hiberniam anno ad baptizandos Scotos. | 490 Patricius Arciepiscopus et Apostolus Hibernensium anno etatis suae centensimo vigessimo xvi die kl Aprilis quievit. | 489 Patricius archiepiscopus et Apostolus Hibernensium anno aetatis suae centessimo xxii, xvi Kal Aprilis quievit. |
Eelnevast võime märgata, et aasta 460 paiku räägitakse vana Patricku (senis Patricii) surmast, aasta 490 paiku aga Iirimaa peapiiskopi ja apostli surmast. Nimetatud asjaolu ongi aluseks kahe Patricku teooriale, mille klassikaline formuleering pärineb 1942. aastal ilmunud Thomas ORahilly teosest The Two Patricks. Teooria kohaselt saadeti 431 Iirimaale piiskopiks Palladius, kelle nimi oli Patricius. Ta tegutses Iirimaal kuni oma surmani 461. Tema järglane, kes juhuse tahtel kandis samuti nime Patricius, saabus Iirimaale u. 462 ning suri 492. See hilisem Patrick oligi Confessio ja Epistola autor (O'Rahilly 1942, 8).
Väga teravalt astub kahe teineteisele järgneva Patricku vastu välja Hanson (Hanson 1968, 191-192). Samas ta ei välista võimalust, et Palladius ja Patrick võisid tegutseda osaliselt paralleelselt (Hanson 1968, 56) ning 5. sajandil võis Iirimaal eksisteerida üheaegselt teineteise kõrval kaks kiriku- ja misjonipiirkonda - Palladiuse ja Patricku oma (Hanson 1968, 193).
Mõistagi võiks nüüd küsida, et kui Palladiusel oli sedavõrd suur roll Iiri kiriku rajamisel, siis kuhu on kadunud mälestus temast? Kas pole vahest õigus neil, kes väidavad, et Palladius suri märtrina varsti pärast Iirimaale saabumist või tundis sedavõrd suurt koduigatsust, et pöördus aasta hiljem (432) tagasi Galliasse ja suri poolel teel Britannias? Maund (Maund 1993, 42) nimetab mõned põhjused, mis võisid tingida selle, et Palladius ei jätnud rahva mälusse sellist jälge nagu Patrick:
Vaatleme neid veidi lähemalt. Mitte iga kleerikut ei peetud keskajal pühakuks. Ilma pühakuta ei ole aga pühakukultust, mis võinuks isiku rahva mällu vajutada. Väga oluline seejuures oli pühaku haud, mille rolli kultusekohana ei tohiks mingil juhul alahinnata. Arvestades 5. sajandi esimese poole negatiivset suhtumist paganamisjonisse ja arusaama piiskopi ülesannetest, mille kohaselt piiskopi esmane funktsioon oli oma koguduse eest hoolitsemine, siis tundub üsna loogiline mõte, et Palladiuse töö piirdus eelkõige selle kogudusega, mille piiskopiks ta saadeti ning aktiivset paganamisjonit praktiliselt ei toimunud. Seega sai ta jätta mingi mälestuse vaid sellele väiksele kristlikule kogukonnale, mida ta teenis. Ka kirikute püsimajäämisel oli oluline roll mälestuse säilimisel, sest see oli eelkõige kirik või klooster, mis jäädvustas oma asutaja mälestuse, sest kui asutaja oli püha mees ja lugupeetud rahva hulgas, siis mingi osa sellest aust langes osaks ka hilisemale kirikule. Kiriku või kloostri head mainet ja staatust peeti aga väga oluliseks.
Nn. "varase Patricku" koolkonna tähtsaim esindaja on Richard Hanson, kelle argumentatsioon tugineb suurel määral sotsiaal-poliitilisele olukorrale 5. sajandi Britannias. Aastal 410 lahkusid Rooma leegionid Britanniast ning võim läks üle kohalikule aristokraatiale, pannes nõnda aluse tulevastele kuningriikidele. Rooma vägede lahkumine ei toonud siiski kaasa mingit sotsiaal-majanduslikku katastroofi. Linnad ja linnaline eluviis säilisid kuni anglosakside vallutuseni (Laing 1985, 272), ka ei tähendanud see kiriklike-, kultuuri- ja majanduslike sidemete katkemist. Ka inimeste eneseteadvus ei muutunud. Veel 5. sajandi keskel peab Patrick end kindlalt Rooma kodanikuks (Ep. 2) ning 5. sajandi kroonik ja kirikutegelane Aquitania Prosperius nimetab oma teoses Contra Collatorem (kirjutatud u. 433 või 434) Britanniat Romana insula (Hanson 1968, 11). Michael Lapidge väidab põhjalikule analüüsile toetudes, et Gildas oli 6. sajandi alguses omandanud klassikalise hariduse, st. sel ajal eksisteerisid Britannias veel reetorid, kes olid suutelised sellist haridust andma (Lapidge 1984, 48-49).
Kokkuvõtvalt märgib Hanson arengute kohta 5. sajandi esimesel poolel nõnda: "Tervikuna me võime oletada, et need järglasriigid nautisid vähemalt kuni 5. sajandi keskpaigani suhtelist rahu ja jõukust, mida lõhkusid vaid juhuslikud piktide ja skottide äkkrünnakud." (Hanson 1968, 13). Sajandi teisel poolel aga muutus olukord järsult - "Britannia oli 5. sajandi teisel poolel haaratud kodusõjast, laastamisest ja näljahädast ning piiratud määral invasioonist" (Hanson 1986, 420). Nii jõuabki Hanson järeldusele, et "kõik, mida me teame temast [Patrickust] tema kirjade põhjal, pidi juhtuma enne 460. aastat" (Hanson 1968, 187), kuna Patricku kirjades puudub vähimgi viide segadustele või sõdadele Britannias. Seega ei saanud Confessio Hansoni arvates olla kirjutatud hiljem kui aastal 460 ning toetudes Confessio viimasele lausele "Ja see on minu tunnistus, enne kui ma suren", väidab ta, et Patrick pidi surema varsti pärast Confessio kirjutamist, seega siis samuti u. aasta 460 paiku. Nii teebki Hanson järelduse, et "Patrick, kes kirjutas Confessio ja Epistola, sai tegutseda piiskopina Iirimaal ainult ajavahemikus 425-460" (Hanson 1968, 192).
Hilise Patricku pooldajad toetuvad peamiselt faktile, et väga paljud Patricku õpilasteks ja kaaslasteks peetud isikud on surnud 5. sajandi lõpus ja 6. sajandi esimesel poolel. Thomas O'Rahilly on öelnud: "Fakt, et Patrick suri 5. sajandi lõpupoole, on rikkalikult kinnitatud paljude tema õpilaste teadaolevate surmadaatumitega" (O'Rahilly 1942, 40).
Peamine argument nende vastu on, et Iiri annalid pole enne aastat 585 usaldusväärsed (Hughes 1972, 145). Siiski on üks hüpoteetiline allikas, mis võib selle väite kummutada, nimelt kirikute ja kloostrite pärilusliinid. Põhjus peitub vanaiiri õiguslikus mõtlemises. James F. Kenney kirjeldab seda nõnda: "Ilmaliku seaduse ees ja rahvalikus arusaamas põhines abti autoriteet asjaolul, et ta oli kloostri asutanud pühamehe pärija. Pärimisõiguse alusel kuulusid talle kogu omand, õigused, kohustused ja privileegid, mis olid olnud või arvati olevat olnud kloostri asutajal" (Kenney 1929, 291-292). Seega juriidilisest aspektist oli kirikule või kloostrile väga oluline teada, kes oli tema asutaja ning õigusjärglased ehk asutaja pärijad. Tundub loogiline, et see info võidi jäädvustada kirjalikul kujul, mille põhjal oli võimalik kindlaks määrata ka kloostri või kiriku asutanud pühaku surmaaeg.
Lisaks sellele on Iiri annaalides ka muid viiteid. Nii leiame sealt kaks väga huvitavat ülestähendust, kus Patrick on seostatud mõne teise pühakuga - Ulsteri annaalid teatavad aasta 489 kohta: Quies sancti Ciannaini cui sanctus Patricius euangmaaomandit ja elium largitus est ning aasta 535 kohta: Dormitatio Muchti discipuli Patricii, .xiii. kl. Septembris. Sic ipse scripsit in epistola sua: "Mauchteus peccator, presbiter, sancti Patrici discipulus, in Domino salutem" (Tsiteeritud Maund 1993, 54). Maucteuse kohta leiame viite ka Iona kloostri abti Adomnáni teose Vita Columbae teises eessõnas: "Nimelt see rändav britt, püha mees, püha Patricku õpilane nimega Maucteus, omades kindlat teadmist, on nõnda meie kaitsja kohta prohveteerinud, nagu meile vanast ajast on edasi antud." Formaalselt on muidugi võimalik oletus, et püha Maucteus oli Patricku kaudne või teise põlvkonna õpilane, kuigi ükski allikas selliseks oletuseks alust ei anna.
Loomulikult on veel kolmaski võimalus, nn. "pikaealine Patrick". Näib, et mõlema eelpool mainitud koolkonna suurim probleem on suutmatus uskuda, et inimene võib elada 100 aastaseks. Ometi kinnitab hilisem hagiograafiline kirjandus otsekui ühest suust, et Patrick elas väga kõrge vanuseni - Patricku eluea pikkusena nimetatakse näiteks arve 120 ja 111, mida mõistagi ei tohi kriitikata omaks võtta. Vanus 120 aastat tuleneb ilmselt Moosese vanusest Vanas Testamendis, kuna Patrickut võrreldi Iirimaal väga sageli just Moosesega. Ometi ei tähenda need sümboolsed aastaarvud veel seda, et Patrick ei oleks võinud surres olla väga vana mees. Kui lähtuda vanusest 100 aastat ning võtta Patricku surmadaatumiks u. aasta 490, siis näeme, et Patricku sünniaeg vastaks täpselt "varasele Patrickule", tema surmaaeg aga "hilisele Patrickule" - seega oleksid meil mõlema koolkonna tugevad argumendid, kuid ilma nende nõrkusteta.
Confessio annab siiski ühe pidepunkti Patricku sünniaja kindlaks tegemisel. Seotud on see Patricku ja iiri kaupmeeste rännakuga läbi inimtühja maa. Probleem on selles, et 5. sajandil ei olnud Gallias inimtühje alasid. Gallia oli vägagi tihedalt asustatud - välja arvatud vahetult peale barbarite invasiooni 406-409.
Nimelt tungisid alaanid, vandaalid ja sueebid 31. detsembril 405 üle Reini jõe ning algas Gallia põhjalik rüüstamine, mis kestis kuni sügiseni 409, mil liiguti edasi Hispaaniasse. Kõige hullemini sai kannatada Gallia keskosa.
Kindlasti takistas see normaalset kaubavahetust, sest ükski täie aruga kaupmees ei lähe sõjategevuspiirkonda. Kuid siis tuli sõnum, et rüüstajad on läinud ning 410 asusid iirlased oma kaubalastiga teele. Kuid nad ei osanud ilmselt arvestada, et kogu Gallia oli rüüstatud, inimesed kas peidus, tapetud või põgenenud. Ilmselt lootsid nad teel oma toiduvarusid täiendada (laeva kandevõime oli ju piiratud), kuid see ei õnnestunud, sest polnud ei toitu ega inimesi. Teel kohatud seakari viitab samuti valitsevale kaosele, sest tavaelus ei hulkunud peremeheta sead mööda maad ringi. Seega on täiesti loogiline oletada, et Patricku põgenemine leidis aset suvel 410. See annaks aga Patricku sünniaastaks 388, mis klapib ideaalselt traditsioonilise käsitlusega, mis asetab Patricku sünniaja ajavahemikku 387 - 389.
Patrick oli aristokraat. Seda kinnitavad tema enda sõnad Ep.10: "Liha järele olin ma suursuguse päritoluga, sündinud dekuriost isale." See tähendab, et Patricku isa oli linnanõukogu (curia) liige, mis omakorda eeldas suursugust päritolu, maaomandit ja piisavat jõukust. Eksisteeris spetsiaalne nimekiri album decurionum, kuhu olid kantud perekonnad, kelle seast võidi curia liikmeid valida (Vogt 1993, 19).
Patricku isa oli diakon, vanaisa aga preester. Neljandal ja viiendal sajandil ei olnud midagi erakordset selles, kui kleerik oli abielus. Kuni 4. sajandini peeti normaalseks, et abielus mees, kes ordineeriti, jätkas ka pärast seda kooselu oma naisega. Tsölibaat oli vabatahtlik ning kuigi ta ajapikku levis, sai ta kohustuslikuks alles hiljem ning erinevates piirkondades erineval ajal. Alates 4. sajandist püüti tsölibaati teha kohustuslikuks kõrgemates vaimulikes ametites olevatele isikutele. Elvira kontsiil Hispaanias u. aastal 300 nõudis, et piiskopid, preestrid ja diakonid hoiduksid abielust ja järglaste soetamisest. Samalaadsed piirangud võeti vastu ka Rooma sinodil aastal 386 ning paavst Leo Suur (440-461) laiendas seda ka alamdiakonitele. Gallia komme 5. sajandil oli siiski veidi erinev. Juba 4. sajandil hakkasid Gallias ametisse seatud kleerikud eralduma oma naistest ning 6. sajandiks oli sellest kujunenud tava, mille kohaselt abielus mehe naine pidi andma nõusoleku oma mehe piiskopiks pühitsemiseks ning pärast seda, kuigi teda peeti endiselt oma mehe naiseks, asus ta elama mehest eraldi. Seejuures võis ta aktiivselt osaleda kiriku töös oma mehe diötseesis ning vahel nimetati sellist piiskopi naist episcopa. Tsölibaat oli kohustuslik mõlemale, kuid selline tava kehtis üksnes piiskoppide kohta. Preestrid ja diakonid ning vahel ka alamdiakonid pidid küll elama karsket elu, kuid neil oli siiski lubatud jääda oma naisega ühte majja elama. Alles Lyoni sinod aastal 583 keelas kõrgematel vaimulikel kõik suhted oma naistega. Katleen Hughes (Hughes 1966, 42-43) väidab, et Britannias oli abielus kõrgem vaimulik 5.-6. sajandil täiesti tavaline nähtus, kusjuures kleerik ja tema naine elasid samas majapidamises. Kleerik olla oli Rooma riigis kasulik, sest kleerus oli maksude maksmisest vabastatud.
Patrick mainib ka Bannaventa Berniae linna, mille lähedal asus ta isa villa. Ilmselt oli see kusagil Britannia lääneosas, sellises piirkonnas, kuhu iirlastel oli meritsi hõlbus ligipääs. Midagi täpsemat on aga kahjuks võimatu öelda.
Kui Patrick oli peaaegu 16 aastane, langes ta rüüstavate iirlaste kätte vangi ning viidi orjana Iirimaale "koos nii paljude tuhandete inimestega" (Conf. 1). Vaevalt Patrickul oli võimalust vange üle lugeda, pigem võiksid tema sõnad viidata vangide väga suurele arvule. Kuus aastat elas Patrick orjana Iirimaal olles sel ajal koduloomade karjane. Ilmselt viitab Confessio 23 mainitud Vocluti mets kohale, kus Patrick orjana elas. Tirechán paigutab Vocluti metsa piirkonda, mis asub tänapäeval Mayo ja Sligo krahvkonna piiril Killala linna lähedal (Hanson 1983, 95).
Sel ajal toimus ka suur usuline pööre Patricku elus. Kuigi Patricku isa ja vanaisa olid olnud kleerikud, tunnistab Patrick ise, et enne oma vangipõlve ta ei uskunud elavat Jumalat. Alles Iirimaal koges Patrick Jumala erilist lähedust: "üha rohkem ja rohkem ligines mulle Jumala armastus ja kartus tema ees kasvas ja samuti usk ning mu vaim oli üles õhutatud, nii et päeval ma tegin kuni sada palvet ja öösel peaaegu samapalju, isegi kui ma olin metsades ja mäel. Ja juba enne päeva algust ma tõusin palvetama - läbi lume, läbi pakase, läbi vihma ja ma ei tundnud midagi halba ega olnud minus mingit laiskust nagu ma näen nüüd, sest vaim oli siis minu sees kuum" (Conf. 16). Siis ühel ööl kuulis ta häält, mis ütles: "See on hea, et sa paastud, varsti lähed sa oma kodumaale." Ja varsti pärast seda saab Patrick uue jumaliku "vastuse" (responsum), milles öeldakse talle: "Vaata, su laev on valmis!" Saadud nägemuste mõjul Patrick põgeneb ja rändab tema enda hinnangul 200 rooma miili läbi tundmatu maa, kuni jõuab rannikule.
Ja tõepoolest - Patrick leidiski laeva, mis oli valmis merele minema. Kuid laeva kapten keeldus Patrickut pardale võtmast. Patrick oli juba lahkumas, kui ta ootamatult tagasi kutsuti. Kapten oli meelt muutnud ning Patrick sai loa tulla pardale. Tõenäoliselt pakuti talle kohta laeva meeskonnas - sellele viitavad sõnad: "Tee meiega sõprust". Arhailises ühiskonnas oli tavaline, et laeva meeskond ei koosnenud mitte juhuslikust seltskonnast, vaid sugulastest ja sõpradest, keda sidusid omavahel vere- ja vandesidemed. Kuid nagu Patrick ise rõhutab: Sel päeval ma tõesti keeldusin imemast nende rinnanibusid jumalakartuse pärast (Conf. 18). Rinnanibude imemine oli iirlaste paganlik rituaal, millega vannuti truudust. Usulistel motiividel Patrick keeldus seda tegemast ning näib, et iirlased aktsepteerisid tema otsust ning nõustusid ka mingi teistsuguses vormis truudusvandega: "Tee meiega sõprust, mil moel ise tahad" (Conf. 18).
KÕRVALEPÕIGE: Iirlaste laev. Iirlaste laevatüübi nimetuseks oli curach. See oli kerge, ilma kiiluta alus, mille puidust painutatud sõrestik oli väljastpoolt kaetud härja- või lehmanahaga ning mis oma väikese süvise tõttu ei vajanud randumiseks sadamat. Sama laevatüüpi kirjeldab ka Iona kloostri abt Adomnan, kes umbes 700. aasta paiku kirjutas püha Columba eluloo. Seal kirjeldab ta Cormaci mereretke (Vita St. Columbae II.42), kes pärast 14 päevast sõitu täispurjede all jõudis nii kaugele põhja, kus varem polnud ainuski inimene käinud. Seal leidis ta end korraga väikeste, konnasuuruste elukate keskelt, kes jagasid laevakerele niivõrd tugevaid hoope, et ähvardasid laeva katva naha purustada. Kuid õnneks püha Columba palvete peale, kes prohvetina oli sõpra ähvardavast ohust teada saanud, tuul pöördus ning laev sai võtta kursi tagasi lõunasse, pääsedes nõnda kindlast hukatusest. Adomnani kirjeldusest tuleb selgelt esile kolm eelpool mainitud iirlaste laevatüübile iseloomulikku joont:
- Curach võis liikuda nii purjede kui aerude jõul, kuid avamerel kasutati peamiselt purjesid.
- Laeva puidust painutatud sõrestik oli väljastpoolt kaetud härja- või lehmanahaga, mille tulemuseks oli väga kerge, painduv, vastupidav ja meresuutlik alus.
- Laeval puudus arvestatav kiil, mistõttu temaga sai purjetada vaid pärituules, vastutuult loovimine oli võimatu. Seepärast rõhutab ka Adomnan just tuule pöördumist, mis andis Cormacile võimaluse pääseda.
Anonüümne keskaegne iiri saaga Imram Brain maic Febail mainib, et laeva meeskonnas oli 27 meest. (Hilt 2000).
Pärast 3-päevast sõitu avamerel jõuab laev maani ning Patricku edasist teekonda käsitleb pikem narratiiv Conf. 1922. Selles kirjeldatakse 28-päevast teekonda läbi inimtühja maa. Traditsiooniline käsitlus on see, et iirlased jätsid oma laeva randa maha ning rändasid jalgsi edasi. Ladinakeelne tekst võimaldab sellist tõlgendust, kuid arvestagem, et Patricku ladina keel ei olnud alati kõige parem. Laeva maha jätmine oleks olnud põhjendatud, kui nad oleksid teinud läbi laevahuku, kuid Patrick isegi ei vihja sellisele võimalusele. Muul juhul oleks see olnud lihtsalt arutu. Laeva eesmärk oligi vedada suur kogus kaupa ja varustust ühest kohast teise, inimeste kandevõime oli väga piiratud. Ainus põhjendus selle teooria toetuseks on tekstilõik, kus kirjeldatakse teekonda mööda maismaad, kuid selle seletamiseks on ka teisi võimalusi, millest veidi allpool.
Palju veenvam on hüpotees, et iirlased jätkasid sõitu mööda jõge sisemaa suunas. See oleks igati loogiline, sest juba varasel antiikajal imporditi Vahemere piirkonda suures koguses Cornwalli tina, kusjuures tinakaubanduse tuiksoon läks läbi Gallia ning kaupa veeti eelkõige laevadega. Nii oli juba üsna varakult välja kujunenud kaubandustee, mis viis Vahemere rannikul asuvast Marseillest piki Rhonei jõge Gallia keskossa, kust kaubatee hargnes Loirei, Seinei ja Meusei jõele. Piki jõgesid liikusid laevad, veelahkme ala ületati veoloomadega. Seetõttu polnud laevadel reeglina vajadust ühest jõgikonnast teise siirduda, kaupade liikumise eest hoolitsesid vahendajad. Kui nüüd oletada, et Patricku retk toimus barbarite invasiooni järgsel ajal, siis on mõistetav, miks see piirkond oli inimtühi ning miks senised infrastruktuurid ei töötanud.
Oleks ju loogiline oletada, et laevnike tegevus oli sihipärane nad teadsid, kuhu nad lähevad. Kui neil puudus piisav toiduvaru, siis järelikult oli neil põhjust oodata toiduvarude täiendamise võimalust reisi kestel. Tõenäoliselt oligi iirlaste algne eesmärk veelahkmeala Kesk-Prantsusmaal seal loodeti vahetada kaupu ning hankida toiduvaru koduteeks (iirlaste nahkpaadi kandevõime oli piiratud, seetõttu on mõistetav, miks kogu toiduvaru ei olnud võimalik kodust kaasa võtta). Kuid kohapeal tabas iirlasi ebameeldiv üllatus - maa oli rüüstatud ja inimtühi, toiduvarude täiendamine oli võimatu. Nüüd seisis iirlaste ees kaks võimalust:
Iirlased valisid teise võimaluse, mis paratamatult tähendas laeva viimist ühest jõgikonnast teise. See oli täiesti tavaline asi idaveeteel Läänemerelt Bütsantsi, kuid antud juhul tegi asja raskemaks retke erakordsus, tundmatu maastik ja traditsiooniliste lohistusteede puudumine. Veelahkme ületamise ajal laeva meeskonda tabanud näljahäda kirjeldabki Patrick Conf. 19.
Patrick räägib ka oma teistkordsest vangistusest, millest mõnikord on tehtud järeldus, et iirlased võtsid ta kinni ja üritasid uuesti orjaks müüa. Kuid sellel lausel võib olla ka palju lihtsam seletus. Patrick ütleb, et pärast 10-päevast rännakut jõudsid nad taas inimesteni - see oli rännaku 38. päev. Patrick oli jõudnud omade juurde, vabadus oli käeulatuses, kuid ta ei saanud lahkuda, sest teda sidus antud vanne. Selline olukord võib tõesti tunduda vangistusena. Patrick ei räägi midagi uuest põgenemisest ega vabastamisest, ta mainib vaid, et oli koos iirlastega kokku 60 päeva.
Seejärel teatab Patrick lihtsalt, et mõne aasta pärast jõudis ta tagasi koju oma vanemate juurde. Ei sõnagi sellest, mida ta need mõned aastad tegi. Kuid me võime teha põhjendatud oletusi. Kust otsib abi põgenenud ori, kellel pole midagi? Tol ajal loomulikult kirikust.
Patrick räägib ka oma igatsusest külastada vendi Gallias. Uurijad on üsna üksmeelel, et nimetatud vennad olid Gallia mungad. Kas pole huvitav kokkusattumus, et aastal 410 rajas püha Honoratus kloostri Lerinsi saarele. Kuigi ta plaanis seal elada eremiidina, kogunes tema ümber väga kiiresti arvukas jüngrite kogukond. Võimalik, et Patrick oli üks nendest. Igatahes tema teoloogilistes vaadetes võib näha väga sarnaseid jooni Lõuna-Gallia munkade seisukohtadega. Tema kirjadest jääb mulje, et ta ise elas nagu munk ning propageeris ka munklikku eluviisi Iirimaal.
Igatahes jõuab ta lõpuks tagasi Britanniasse ning sealt edasi saame tema elulugu rekonstrueerida vaid vihjete põhjal. Mingil ajal saab temast diakon (Conf. 27) ning seejärel piiskop (Ep. 1), puuduvad aga igasugused täpsemad kronoloogilised viited, mille alusel võiks kindlalt väita, millal üks või teine sündmus tema elus aset leidis. On mitmeid teooriaid, mis püüavad avada neid Patricku peidetud aastaid. Esimene on traditsiooniline katoliiklik arusaam, mis toetub hilisematele pühaku elulugudele ning mille järgi Patrick siirdus esmalt Galliasse õppima ning pärast Palladiuse missiooni läbikukkumist 431. aastal saadeti ta järgmisel aastal Palladiuse järglasena Iirimaale piiskopiks. Binchy oma artiklis Patrick and his Biographers on veenvalt tõestanud, et keskaegne hagiograafiline kirjandus ei oma Patricku puhul ajaloolise allikana erilist väärtust. Sama lugu on Iiri annaalides esineva aastaarvuga 432. Hansoni arvates ei olnud iiri kroonikud aastas 432 nii veendunud "mitte sellepärast, et neil olnuks usaldusväärset informatsiooni, et see oli piiskop Patricku täpne saabumisaeg Iirimaale, vaid kuna [...] see oli varaseim daatum, mida võis seostada Patricku saabumisega." (Hanson 1968, 103). Aquitania Prosperius ütleb oma kroonikas väga selgelt, et Palladius oli esimene piiskop Iirimaal ning pühitseti paavst Coelestinuse poolt Iirimaa piiskopiks aastal 431. Paavst Coelestinus suri aastal 432, kuid traditsioon kinnitas, et paavst Coelestinus ordineeris ka Patricku Iirimaa piiskopiks. Ainus loogiline järeldus, mille ka annaalide koostajad tegid, et Palladius pidi surema varsti pärast ordineerimist (lihtsalt, et Patrickule ruumi teha) ning Patrick ordineeriti enne paavsti surma - seega pidi see kõik sündima aastal 432, mis järelikult pidi olema ka Patricku töö algusaasta Iirimaa piiskopina. Kuid ajalooliselt on väga vähe tõenäoline, et paavst Coelestinus (või kestahes muu paavst) oleks Patricku piiskopiks ordineerinud - Patrick ise ei viita sellele poole sõnagagi. Samuti on üsna kahtlane oletus nagu oleks Palladius surnud vahetult pärast saabumist Iirimaale. Tegelikult võis Hansoni arvates Patricku töö Iirimaal alata juba enne 432. aastat, kusjuures ta ei pidanud selleks olema tingimata piiskop (Hanson 1968, 188).
Seejuures tunnistab Patrick, et Iirimaale läks ta üksnes Jumala tungival pealekäimisel, kusjuures paljud ei kiitnud seda heaks ega mõistnud, miks ta seda teeb. Iirlastes nähti ju eelkõige vaenlasi.
KÕRVALEPÕIGE: Suhtumine paganamisjonisse 5. sajandil. Kui kristlusest sai aastal 313 lubatud usund Rooma riigis, algas aktiivne misjonitöö, mille põhiraskus lasus piiskoppide õlgadel. Seda toetas keiser isiklikult, kuid üksnes Rooma riigi sees. Seepärast on näiteks Thompsoni arvates väga oluline Patricku olukorra mõistmiseks teada, et "neljandal ja viiendal sajandil ei olnud katoliku kirik huvitatud kristluse levitamisest väljapoole Rooma impeeriumi piire" (Thompson 1985, 62). Peamise põhjusena toob Thompson esile tolle aja roomlaste eelarvamusliku suhtumise barbaritesse kui "poolinimestesse" (Thompson 1985, 64), kelles nähti eelkõige vaenlast, mitte venda. Ühtlasi tsiteerib ta ühte tolleaegset autorit, kes nõustub küll sellega, et Jumal on valmis kutsuma barbareid samuti kui tsiviliseeritud inimesi, samas ta aga halvustab preestreid, kes levitavad Jumala sõna paganate hulgas, kes on "õppimatud, distsiplineerimatud ja barbaarsed inimesed, kes ei otsi ega kuula seda arusaamisega ja kes omavad küll kristlaste nime, kuid paganate kombeid." (Thompson 1985, 63). Suhtumine muutus alles 5. sajandi teisel poolel, kui Lääne-Rooma riik poliitiliselt kokku varises.
Järgmine suurem sündmus, mida Confessios põhjalikumalt kirjeldatakse, on tüli seenioritega (Conf. 26-32), mida Patrick nimetab enese "jalge alla tallamiseks". Sündmuse kontekst jääb Confessios veidi segaseks, kuid laiema tunnustuse on leidnud seletus, mille kohaselt pärast seda, kui Coroticuse - ühe Britannia pisiriigi valitseja - sõdurid olid rünnanud, tapnud ja orjaks viinud hulga Patricku poolt äsja ristitud iirlasi, kirjutas Patrick Epistola, milles ta ekskommunitseeris Coroticuse. Juriidiliselt ta ületas seda tehes oma volitusi - olles piiskopiks Iirimaal, ei olnud Patrickul õigust ekskommunitseerida mõne teise piiskopi jurisdiktsiooni alla kuuluvat isikut, seda enam, et tegu oli valitsejaga. See lisas kirikuõiguslikule küljele ka poliitilise varjundi. Puhkes skandaal ning asja arutamiseks kutsuti Britannias kokku sinod, millest ka Patrick osa võttis. Kuid Coroticuse kuriteo arutamise asemel võeti arutusele hoopis Patricku personaalküsimus näib, et käiku lasti kõik vahendid, et Patrickut iga hinna eest diskrediteerida. Isegi 30 aasta eest pihitud patt toodi avalikkuse ette.
Hanson (Hanson 1968, 133) eristab seejuures Patricku narratiivis kolme ajatasandit, mis tema arvates oleksid järgmised:
Seega oleks Conf. 32 kirjeldatud sündmus lühidalt järgmine: Patricku parim sõber ütleb talle: "Sina peaksid olema piiskop!" ning teeb ka vastavaid jõupingutusi Patricku eemal olles, mille tulemusena Patrickust saab piiskop. Kuid korraga muutub kõik, sõbrast saab vaenlane, endisest toetajast pihisaladuse reetja ning Patrickut häbistatakse avalikult inimeste ees, "tallates teda jalge alla". Ja selle peale hüüab Patrick täis valu ja kurbust: "Aga kust see tuli talle hiljem, et ta kõikide - heade ja halbade - ees ja avalikult mind häbistas?"
Järgnevalt kirjeldab Patrick oma tööd Iirimaal, kuid tema eesmärgiks ei ole aruande esitamine oma tegevuse kohta. Pigem püüab ta rõhutada, et tema Iirimaale siirdumise taga ei olnud mingeid omakasupüüdlikke motiive, et ta oli tulnud Iirimaale Jumala kutsel ega ole teinud midagi isikliku kasu saamiseks. Veelgi enam - tema elu Iirimaal oli pidevas ohus, täis raskusi ja majanduslikke kulusid, mida ta maksis omast taskust Iirimaa kristlaste hüvanguks. Patricku olukord Iirimaal saab selgemaks, kui arvestame tema sotsiaalset staatust iiri ühiskonnas - ta oli väljaspool ühiskonda seisev välismaalane, kellel puudus igasugune juriidiline kaitse.
KÕRVALEPÕIGE: Iirlaste õigussüsteem. Erinevalt Rooma õigusest ei olnud Iirimaal kõik vabad täiskasvanud seaduse ees võrdsed - inimese õiguslik kaal sõltus otseselt tema staatusest. Kuningalt nõuti, et ta "mõistaks igaühele kohut vastavalt tema staatusele" (Aitchison 1994, 49). Inimese "au hind" määras ära tema õigused ja kohustused, tema tunnistuste kaalukuse, samuti võimelisuse sõlmida lepinguid ning olla käendajaks. Orjad ja autsaiderid olid väljaspool seadusi - nende tunnistus ei maksnud midagi ega võinud nad olla kellegi käendajaks. Autsaider oli igaüks, kellel puudus sugukonna toetus. Autsaideri ainus võimalus oma õigusi kaitsta oli anda end mõne isanda kaitse alla (st. saada kliendiks) või omada mõjukaid sõpru, kes teda toetasid. Patricku olukorra mõistmiseks Iirimaal on oluline teada, et kuigi Patrick oli piiskop ja pärit kõrgest soost, ei olnud tal iiri ühiskonnas isegi mitte vabamehe staatust.
Patricku ainus võimalus oli endale julgeolek osta või palgata kõrgest soost isikuid end rännakul saatma. Just sellist olukorda kirjeldab Patrick Conf. 52: "Mõnikord ma annan tasu kuningatele lisaks sellele, mis ma annan tasuna nende poegadele, kes koos minuga kõnnivad." Aga alati ei aidanud ka see. Patrick jätkab: "Sellest hoolimata võtsid nad mu kinni koos mu kaaslastega. Ja sel päeval nad tahtsid mind nii väga tappa, kuid minu aeg ei olnud veel tulnud. Ja kõik, mis iganes nad leidsid, nad röövisid endale ning mind ennast nad aheldasid rauaga. Aga 14. päeval Issand vabastas mind nende võimusest ja kõik, mis oli meie oma, anti meile tagasi Jumala pärast ja lähedaste sõprade pärast, keda olime enne näinud." Siin viitab Patrick sõpradele, kes teda aitasid need pidid olema mõjukad iirlased, sest ainult neil oleks olnud selleks piisavalt mõjuvõimu.
Kuigi Patrick räägib väga vähe oma tegevusest Iirimaal, on võimalik selle põhjal teha mõningaid järeldusi. Tema tegevus misjonärina Iirimaal oli väga edukas - Patrick räägib tuhandetest ristitutest, samuti kleerikute ordineerimistest paljudes paikades. Kuid teda tabasid ka mitmed tagasilöögid. Nii räägib ta Epistolas Coroticuse sõduritest, kes tapsid ja viisid vangidena kaasa Patricku poolt vastristitud iirlasi. Epistolast ilmneb ka see, et Patricku tegevuse suhtes Iirimaal eksisteeris mingi opositsioon, mis Epistola kirjutamisega veelgi hoogu sai. Ilmselt oli tegu kas eelarvamusega paganamisjoni osas üldiselt või asjaoluga, et iirlastesse suhtuti kui põlistesse vaenlastesse.
Patrick rändas palju, kuulutades evangeeliumi "isegi nii kaugel kui maa kaugeimad osad, kust kaugemal ei ela kedagi ja kuhu keegi ei ole kunagi läinud, kes ristiks või kleerikuid ordineeriks või rahvast täiusele juhiks (Conf. 51). Pole selge, kas tal oli mingi misjonibaas või harrastas ta kogu elu poolrändavat eluviisi, olles saadetud oma õpilastest. Patrick ise nimetab ennast korduvalt sõnadega profuga "põgenik" (Conf. 12, Ep. 1), proselitus "võõras" (Conf. 26), ja peregrinus "võõrsil viibija" (Conf. 26). Sellisel juhul oleks ta olnud elav eeskuju hilisemale iiri munklusele, mis samuti hindas kõrgelt peregrinatiot, evangeeliumi kuulutamise nimel võõrsil viibimist, kaugel kodusest mugavusest, sugulastest ja sõpradest.
Väga raske on midagi kindlat väita Patricku surma kohta. Väga suure tõenäosusega leidis see aset 17. märtsil nagu kinnitab hilisem traditsioon. Pühaku surmapäev oli tähtis - see oli päev, mil pühak sündis taevas - ning see jäeti meelde. Surma-aasta võis ununeda, kuid surmapäev mitte. Seepärast võib hilisemat traditsiooni selles osas usaldada.
Lõpetuseks mõni sõna ka Patricku eluloo kronoloogiast. Patrick ise pakub selleks suhteliselt vähe pidepunkte, kuid David Howlett (Howlett 1994, 117) kirjeldab oma teoses The Book of Letters of Saint Patrick the Bishop meetodit, mis lähtub eeldusest, et Patrick kasutab oma kirjades ladinakeelseid vanuseastmeid nende tavapärases tähenduses (st infantia kuni 7. aastane; pueritia 8-14; adolescentia 15-21; iuuentus 22-42 ja senectus vanem kui 42 eluaastat). Patrick mainib Conf. 27, et ta ei uskunud Jumalat ex infantia mea ning tegi pattu (mida ta oma parimale sõbrale pihtis) in pueritia mea, kui ta oli 14 aastane. Peaaegu 16-aastasena ta vangistati ja viidi Iirimaale, kus ta viibis orjuses 6 aastat. Kui Patrick oli vangistades peaaegu 16-aastane, siis pidi ta Iirimaalt põgenedes olema 21 või 22 aastat vana. Pole kindel, millal ta täpselt jõudis tagasi Britanniasse oma vanemate juurde, kuid seal sai talle osaks nägemus, milles ta sai kutse minna Iirimaale evangeeliumi kuulutama. See sünnib in iuuentute, seega siis 22. ja 42. eluaasta vahel. Seda vanuseperioodi mainib Patrick veel neli korda: 1) sel ajal ta veel ei lootnud saada nii suure armu osaliseks, et ta võiks kuulutada usku iirlastele (Conf. 15): "mida ma iial oma nooruses (in iuuentute mea) ei lootnud ega olnud mõelnudki"; 2) sel ajal ta ei omandanud ilmalikku haridust (Conf. 10): "mida ma ei omandanud nooruses (in iuuentute)"; 3) kuid sel ajal kasvas temas armastus ja Jumala kartus (Conf. 44): "sellest, kui ma olen teda tundnud oma noorusest (a iuuentute mea), on kasvanud minus armastus Jumala vastu ja tema kartus"; (4) ning sel ajal algas tema elu misjonärina iirlaste seas (Conf. 48): "te teate - ja Jumal teab - kuidas ma olen viibinud teie seas oma noorusest alates (a iuuentute mea) tõelises usus ja südame puhtuses". Võimalik, et see toimus juba enne Patricku piiskopiks pühitsemist. Sellele võiks viidata Ep. 3 mainitud preester, keda Patrick oli õpetanud alates tema lapsepõlvest. Kuna reeglina pidi preester enne ametisse pühitsemist olema vähemalt 30 aastane, siis järelikult pidi Patrick Epistola kirjutamise ajaks olema Iirimaal elanud vähemalt 23 aastat. Vastasel juhul tuleb kõne alla vaid Patricku erakordselt varases eas toimunud piiskopiks pühitsemine (enne 40. eluaastat, mis on ülimalt ebatõenäoline, arvestades tolleaegseid tavasid kirikus) või tema väga kõrge vanus (u. 80 aastat) Epistola kirjutamise ajal.
Adomnan, Vita St. Columbae. Teosest: Sharpe, R., Life of St Columba. Penguin Books, 1995.
Cassianus, De institutis coenobiorum. Teosest: Schaff, P & Wace, H., Nicene and Post-Nicene Fathers. Vol. 11. Sulpicius Severus, Vincent of Lerins, John Cassian. Hendrickson Publishers, 1995.
Fiacc, FIACC: Hymn on the Life of St. Patrick [http://www.ocf.org/OrthodoxPage/reading/St.Pachomius/Western/fiacc.html]. Mai 2000.
Gildas, De excidio Britanniae. [http://www.fordham.edu/halsall/basis/gildas-full.html]. Jaanuar 1999.
Patrick, Epistola. Teosest: Howlett, D. R.,The Book of Letters of Saint Patrick the Bishop. Four Courts Press, 1994.
Patrick, Confessio. Teosest: Howlett, D. R.,The Book of Letters of Saint Patrick the Bishop. Four Courts Press, 1994.
Sulpicius Severus, Vita S. Martini. Teosest: Schaff, P & Wace, H., Nicene and Post-Nicene Fathers. Vol. 11. Sulpicius Severus, Vincent of Lerins, John Cassian. Hendrickson Publishers, 1995.
Synodus episcoporum, Teosest: Faris, M. J.,The Bishops Synod (The First Synod of St. Patrick). Francis Cairns, 1976.
Hieronymos, Epistola 22 Ad Eustochium. Teosest: Schaff, P & Wace, H., Nicene and Post-Nicene Fathers. Vol. 6. Jerome: Letters and Select Works. Hendrickson Publishers, 1995.
Adams, G. B.Some Linguistic Problems. Teosest: Faris, M. J., (ed.) The Bishops' Synod ("The First Synod of St. Patrick"). Francis Cairns, 1976.
Aitchison, N. B. Kingship, Society, and Sacrality: Rank, Power, and Ideology in Early Medieval Ireland. - Traditio 49 (1994) 45-75.
Baus, K. & Ewig, E. Die Reichskirche nach Konstantin dem Großen. Erster Halbband: Die Kirche von Nikaia bis Chalkedon. Teosest: Jedin, H., Handbuch der Kirchengeschichte. Band II. Die Reichskirche nach Konstantin dem Großen. Herder, 1985.
Bieler, L. Libri epistolarum Sancti Patricii episcopi. - Classica et Mediaevalia 12 (1951) 81-214.
Bieler, L. The Place of Saint Patrick in Latin Language and Literature. - Vigiliae Christianae 6 (1952) 65-98.
Binchy, D. A. Patrick and his Biographers, Ancient and Modern. - Studia Hibernica 2 (1962) 7-173.
Birley, A. The People of Roman Britain. 1979.
Bury, J. The Life of St. Patrick and His Place in History. Dover Publikations, 1998.
Charles-Edwards, T. M. The Social Background of Irish Peregrinatio. - Celtica 11 (1976) 43-59.
Charles-Edwards, T. Críth Gablach and the Law of Status. - Peritia 5 (1986) 53-73.
Charles-Edwards, T. M.. Palladius, Prosper, and Leo the Great: Mission and Primatial Authority. Teosest: Dumville, D. N. (ed), Saint Patrick, A. D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Christie-Murray, D. A History of Heresy. Oxford University Press, 1989.
Collingwood, R. B. & Myres, J. N. L. Roman Britain and the English Settlements. Oxford, 1937.
Conneely, D. The Letters of Saint Patrick. An Sagart, 1993.
Corish, P. J. The Pastoral Mission in the Early Irish Church. - Léachtaí Cholm Cille 2 (1971).
Courtois, C. Les Vandales et l'Afrique. 1955
Dark, K. R. St Patrick's Uillula and the Fifth-Century Occupation of Romano-British Villas. Teosest: Dumville, D. N. (ed), Saint Patrick, A. D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Dark, K. R. Civitas to Kingdom: British Political Continuity 300-800. Leicester University Press, 1994.
Doherty, C. The Basilica in Early Ireland. - Peritia 3 (1984) 303-315.
Dolley, R. H. M. Patricius Auxilius Isserninus. Teosest: Faris, M. J., (ed.) The Bishops' Synod ("The First Synod of St. Patrick"). Francis Cairns, 1976.
Dumville, D. N. Some British aspects of the earliest Irish Christianity. Teosest: Próinséas Ní Chatháin and Michael Richter (eds.), Ireland and Europa. The Early Church. Klett-Cotta, 1984.
Dumville, D. N. The Chronology of De Excidio Britanniae, Book I. Teosest: Lapidge, M. & Dumville, D. (eds.), Gildas: New Approaches. The Boydell Press, 1984.
Eco, U. Unistades keskajast. - Vikerkaar 4/5 (1998) 135-144.
Frere, S. Britannia. Pimlico, 1991.
Gurevitš, A. Keskaja inimese maailmapilt. Kunst, 1992.
Hanson, R. P. C. Saint Patrick, His Origins and Career. Clarendon Press, 1968.
Hanson, R. P. C. The Life and Writings of the Historical Saint Patrick. The Seabury Press, 1983.
Hanson, R. P. C. Germanus and Britain. - Peritia 4 (1985) 377-379.
Hanson, R. P. C. A New Star in Patrician Sky. - Peritia 5 (1986) 419-422.
Hattenhauer, H. Euroopa õiguse ajalugu. Fontes Iuris, 1995.
Heinla, T. Synodus episcoporum Iirimaa ristiusustamise kontekstis. Tartu Ülikool, Filosoofia teaduskond, ajaloo-osakond, üldajaloo õppetool. Diplomitöö, 2000.
Herren, M. Mission and Monasticism in the Confessio of Patrick. Teosest: Donnchadh Ó Corráin, (ed.) Sages, Saints and Storytellers. An Sagart, 1989.
Howlett, D. R. The Book of Letters of Saint Patrick the Bishop. Four Courts Press, 1994.
Hughes, K. The Church in Early Irish Society. Cornell University Press, 1966.
Hughes, K. Early Christian Ireland: Introduction to the Sources. The Source of History Limited, 1972.
Kahl, H. D. Die ersten Jahrhundertedes missionsgeschichtlichen Mittelalters. Bausteine für eine Phänomenologie bis ca. 1050. Teosest: Die Kirche des früheren Mittelalters. II/1. Hg. v. Knut Schäferdiek. Chr. Kaiser Verlag. 1978.
Kenney, J. F. The Sources for the Early History of Ireland: Ecclesiastical. An Introduction and Guide. Columbia University Press, 1929.
Laing, L. The Romanization of Ireland in the Fifth Century. - Peritia 4 (1985), 261-278.
Lapidge, M. Gildas's Education and the Latin Culture of Sub-Roman Britain. Teosest: Lapidge, M. & Dumville, D. (eds.), Gildas: New Approaches. The Boydell Press, 1984.
Latourette, K. S. A History of Christianity. Vol. 1. Beginnings to 1500. Harper & Row, 1975.
Maund, K. L. St Patrick and Fifth-century Irish Chronology: the Saints. Teosest: Dumville, D., (ed.) Saint Patrick, A.D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Maund, K. L. "Acta Palladii" Preserved in Patrician Hagiography? Teosest: Dumville, D., (ed.) Saint Patrick, A. D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Maund, K. L. Coroticus. Teosest: Dumville, D., (ed.) Saint Patrick, A.D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Maund, K. L. Picti apostatae(que). Teosest: Dumville, D., (ed.) Saint Patrick, A. D. 493-1993. The Boydell Press, 1993.
Mohrmann, C. The Latin of St. Patrick. Dublin, 1961.
Ó Cróinín, D. New Light on Palladius. - Peritia 5 (1986) 276-283.
O'Rahilly, T. The Two Patricks. A Lecture on the History of Christianity in Fifth-century Ireland. Dublin, 1942.
O Raifeartaigh, T. Saint Patrick's twenty-eight days' journey. - Irish Historical Studies 16 (1969) 395-416.
Paor, L. Saint Patrick's World. Four Courts Press, 1993.
Randsborg, K. The First Millennium AD in Europe and the Mediterranean. Cambridge University Press, 1991.
Ryan, J. Irish Monasticism, its Origins and Early Development. London, 1931.
Sharpe, R. Gildas as a Father of the Church. Teosest: Lapidge, m. & Dumville, D. (eds.), Gildas: New Approaches. The Boydell Press, 1984.
Sharpe, R. Some Problems Concerning the Organization of the Church in Early Medieval Ireland. - Peritia 3 (1984) 230-270.
Shaw, F. The Myth of the Second Patrick A.D. 461-1961. - Studies 50 (1961), 5-27.
Thompson, E. A. Saint Germanus of Auxerre and the end of Roman Britain. Boydell Press, 1984.
Thompson, E. A. Who Was Saint Patrick? The Boydell Press, 1985.
Thompson, E. A. Ammianus Marcellinus and Britain. - Nottingham Medieval Studies, 34 (1990), 1-15.
Vogt, J. The Decline of Rome. Weidenfeld, 1993.
Weber, M. Essays in Sociology. Routledge & Kegan Paul Ltd, 1970.
Wood, I. The End of Roman Britain: Continental Evidence and Parallels. Teosest: Lapidge, M. & Dumville, D. (eds.) Gildas: New Approaches. The Boydell Press, 1984.
Copyright © Toivo Heinla 2026
