1. Mina, Patrick, patune, väga harimatu ja kõige väiksem kõikidest usklikest ning põlatuim paljude poolt. Mu isa oli Calpornius, diakon, preester Potituse poeg, kes oli Bannaventa Berniae linnas. Tal oli seal lähedal villa, kus mind vangiks võeti. Ma olin sel ajal peaaegu kuueteist aastane. Tõepoolest, tõelist Jumalat ma ei tundnud ja mind viidi Iirimaale vangistusse koos nii paljude tuhandete inimestega vastavalt meie teenetele, sest me olime Jumalast eemaldunud ja me ei valvanud tema õpetuste järele ja me ei olnud kuulekad oma preestritele, kes manitsesid meid meie lunastuseks. Ja Issand juhtis meie peale oma viha raevu ja hajutas meid paljude rahvaste sekka - isegi nii kaugele, kui maa kaugeim osa, kus nüüd minu väiksus on nähtav võõraste seas.
2. Ja seal Issand paljastas mu meele uskmatuse, et ma - kuigi oli juba hilja - meenutaksin oma eksimusi ja nõnda pöörduksin kogu südamega oma Issanda Jumala poole, kes vaatas tagasi mu alandusele ja minu noorusele ja rumalusele ja kes on halastanud ja on valvanud mind enne, kui ma teda tundsin ja enne, kui ma olin tark või teinuksin vahet hea ja kurja vahel. Ja ta on mind kaitsnud ja trööstinud nagu isa poega.
3. Nii ei saa ma vaikida - tõesti see poleks sobiv - suurtest asjadest ja suurest armust, mida Issand oli otsustanud lasta mul osaks saada mu vangipõlve maal, sest seda me saame anda Jumalale pärast seda, kui oleme tema läbi kõlbeliselt puhastatud, ülistades ja kiites tema imesid kõigi rahvaste ees, kes on kõikjal taeva all.
4. Sest ei ole teist Jumalat ega ole kunagi olnud ega saa olema, kui Jumal Isa, mitteloodud, ilma alguseta, kellest kõik on alguse saanud, universumi Issand, nagu meid on õpetatud; ja tema poeg Jeesus Kristus, kellest me kuulutame, et ta on alati olnud koos Isaga, vaimulikult ja sõnulseletamatult sündinud Isast enne maailma algust, enne kõike loodut; ja tema läbi on tehtud kõik asjad - nähtavad ja nähtamatud. Ta sai inimeseks, ja olles võitnud surma, on üles võetud taevasse Isa poolt ja tema on andnud talle kõik meelevalla üle iga nime taevas, maa peal ja maa all ning iga keel peab tunnistama, et Jeesus Kristus on Issand ja Jumal, kellesse me usume ja kelle peatset taastulekut me ootame - ta on elavate ja surnute kohtumõistja, kes tasub igale inimesele vastavalt tema tegudele. Ja ta on valanud rikkalikult meie peale välja Püha Vaimu, surematuse kingituse ja tagatise, kes teeb Jumala lasteks need, kes usuvad ja on kuulekad ning kaaspärijaiks koos Kristusega. Ja teda me tunnistame ja teenime - ühte Jumalat püha nime kolmainsuses.
5. Sest tema ise on öelnud prohveti läbi: Hüüa mind appi häda päeval ja mina päästan sind ja sina annad mulle au. Ja taas ta on öelnud: On auline rääkida ja tunnistada Jumala tegusid.
6. Kuigi ma olen ebatäiuslik paljudes asjades, sellest hoolimata ma soovin, et mu vennad ja sugulased võiksid mõista, milline inimene ma olen, nii et nad võiksid tunnetada mu südame igatsust.
7. Mulle pole tundmatu Issanda tunnistus, kes Psalmides kuulutab: Sina kaotad ära vale rääkijad. Ja taas on ta öelnud: Suu, mis valetab, tapab hinge. Ja seesama Issand ütleb evangeeliumis: Igast tühisest sõnast, mida inimene ütleb, peab ta aru andma kohtupäeval.
8. Ja nii peaksin ma üliväga kartma kartuse ja värinaga seda kohtuotsust sellel päeval, mil keegi ei ole suuteline põgenema või end peitma, vaid me kõik ilma erandita peame andma seletust isegi meie kõige väiksematest pattudest Issanda Kristuse kohtu ees.
9. Sel põhjusel oli mul mõttes kirjutada, kuid ma kõhklesin kuni praeguseni. Ma kartsin end paljastada terava keelega inimestele, sest ma ei ole õppinud nagu teised, kes suurepäraselt on omandanud seadused ja pühad kirjad ega ole kunagi muutnud oma lapsepõlve päevade keelt, vaid on suutnud seda muuta veelgi täiuslikumaks. Sest meie kõne ja lausutud sõnad on tõlgitud mulle võõrasse keelde, nagu võib kergesti tõestada mu kirjutise kõrvalmaitse, mis reedab, kui vähe juhendamist ja õpetamist ma olen saanud sõnakunstis, sest nagu ütleb Kiri, kõnest leitakse tark mees ja mõistmine ja teadmine ja tõe õpetus.
10. Aga mis abi on vabandusest, ükskõik kui tõesest, eriti kui see on ühendatud upsakusega, kuna nüüd, mu vanas eas, ma pingutan millekski, mida ma ei omandanud nooruses? Need olid mu patud, mis takistasid mind kinnistamast mu meelde seda, mida olin lugenud. Kuid kes usub mind, ehkki ma võiks korrata, millega alustasin? Noorukina - ei, peaaegu poisina, kes ei suuda rääkida - võeti mind vangi, enne kui ma teadsin, mida taotleda ja millest hoiduda. Nii ma punastan praegu ja kardan väga näidata oma hariduse puudumist, sest ma olen võimetu jutustama oma lugu neile, kes on kogenud kunstis lühidalt kirjutada, nõnda nagu mu vaim ja mõistus igatsevad seda teha ja nii, et mu sõnade mõte väljendaks seda, mida ma tunnen.
11. Aga kui mulle on antud samuti kui teistele, isegi siis ma ei tohiks vaikida igatsuse tõttu anda tagasi au Jumalale. Ja kui mõnele tundub, et ma tõstan end esile seda tehes, seda hoolimata mu teadmiste puudumisest ja aeglasest keelest, isegi siis on ju kirjutatud: Kogelev keel õpib kiiresti rääkima rahust. Kui palju enam me peame tõsiselt püüdma seda teha, meie, kes oleme, nagu ta kinnitab, Kristuse kiri pääsemiseks nii kaugel kui maa kaugeim paik. Ja kuigi mitte õppinud, siis ometi sobiv ja väga jõuline, kirjutatud teie südameisse mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga. Ja taas Vaim tunnistab: Isegi tahumatu töö on loodud Kõigekõrgema poolt.
12. Kust nüüd mina, väga tahumatu, põgenik, kahtlemata õpetamata, kes ei tea, kuidas vaadata edasi tulevikku, tean seda täiesti kindlalt, et enne ma olin alandatud. Ma olin nagu kivi, mis lebas sügaval mudas ja tema, kes on väeline, tuli ja oma kaastundes ta tõstis mind üles ja - tõepoolest täiesti kindlalt - asetas mind müüri harjale. Ja seepärast ma pean vägevalt kuulutama millestki, mida võiks tagasi anda Issandale tema nii suurte heategude eest siin ja igavikus, milliseid inimese meel ei suuda hinnata.
13. Mispärast siis olete imestunud, suured ja väikesed, kes kardate Jumalat ja teie, nutikad isand-retoorikud. Niisiis kuulake ja uurige, kes mind rumalat on üles tõstnud nende keskelt, kes näivad olevat targad ja seadusega kursis ja väelised kõnes ja kõikides asjades ning kes siiski inspireerib mind kahtlemata teiste ees selles nurjatus maailmas. Kui ma vaid oleksin selline, kui ma ainult oleksin vääriline, et edasi minna hirmu ja aukartusega ja ilma kaebuseta, ustavalt sellele rahvale, kelle juurde Kristuse armastus on mind viinud ja andnud mulle mu elus, et lõpuks alandusega ja siirusega teenida neid.
14. Järelikult Kolmainsuse usu mõõdu järgi on see sobiv teha ilma häbi kartmata teatavaks Jumala andi ja igavest lohutust ja siiralt levitama Jumala nime kõikjal, et pärast oma surma jätta pärand oma vendadele ja poegadele, keda ma olen ristinud Issandasse - nii mitmele tuhandele inimesele.
15. Ja ma ei ole olnud vääriline ega selline inimene, et Issand oleks võinud lubada oma väikesele sulasele sellist suurt armu, mida ma iial oma nooruses ei lootnud ega olnud mõelnudki, pärast kõiki neid hädasid ja suuri raskusi, pärast vangipõlve, pärast paljusid aastaid selle rahva hulgas.
16. Sest pärast seda, kui ma olin tulnud Iirimaale, ma karjatasin koduloomi päevast päeva ning sageli päeva jooksul ma palvetasin. Üha rohkem ja rohkem ligines mulle Jumala armastus ja kartus tema ees kasvas ja samuti usk ning mu vaim oli üles õhutatud, nii et päeval ma tegin kuni sada palvet ja öösel peaaegu samapalju, isegi kui ma olin metsades ja mäel. Ja juba enne päeva algust ma tõusin palvetama - läbi lume, läbi pakase, läbi vihma ja ma ei tundnud midagi halba ega olnud minus mingit laiskust nagu ma näen nüüd, sest vaim oli siis minu sees kuum.
17. Ja tõesti seal paigas ühel ööl unes ma kuulsin häält mulle ütlevat: "See on hea, et sa paastud, varsti lähed sa oma kodumaale." Ja taas väga lühikese aja pärast ma kuulsin vastust ütlemas mulle: "Vaata, su laev on valmis." Ja see ei olnud kusagil ligidal, vaid vahest 200 miili kaugusel, ja ma polnud kunagi varem sealkandis olnud ega olnud mul ainsatki tuttavat sealsete inimeste seas. Ja siis ma põgenesin jättes maha inimese, kellega koos ma olin olnud kuus aastat ja ma tulin Jumala väes, kes juhtis mu teed hea poole ja ma ei kartnud midagi, kuni ma jõudsin selle laeva juurde.
18. Ja sel päeval, mil ma kohale jõudsin, oli laev välja toodud oma paigast ning ma küsisin, kas saaksin tulla laeva koos nendega ja see pahandas kaptenit. Ta vastas teravalt põlgusega: "Mitte mingil juhul ei või sa meiega tulla." Ja kui ma seda olin kuulnud, ma eraldusin neist, et minna tagasi väikesesse onni, kus ma elasin ja minnes ma hakkasin palvetama. Ja veel enne, kui ma oma palve jõudsin lõpetada, ma kuulsin üht nende seast, kes hüüdis valjusti mulle järele: "Tule kohe, sest need mehed kutsuvad sind!" Ja viivitamatult ma läksin tagasi nende juurde ja nad hakkasid mulle ütlema: "Tule, sest usust me võtame su vastu; tee meiega sõprust, mil moel ise tahad." Ja sel päeval ma tõesti keeldusin imemast nende rinnanibusid jumalakartuse pärast. Aga siiski ma lootsin, et nad tulevad Jeesuse Kristuse usku, sest nad olid paganad ja seetõttu ma läksin koos nendega ja otsekohe me purjetasime ära.
19. Ja kolme päeva pärast me jõudsime maani ja 28 päeva me rändasime läbi inimtühja maa ning meil ei jätkunud toitu ja nälg võttis võimust nende üle. Ja järgmisel päeval hakkas kapten mulle ütlema: "Mis see on, kristlane? Sa ütled, et su Jumal on suur ja kõikvõimas. Miks sa siis ei palveta meie pärast, sest me oleme näljast ohustatud, kuna on ju ränk, et me ei näe enam kunagi ühtegi inimest." Aga ma ütlesin talle enesekindlalt: "Pöörduge usus kogu südamest Issanda, mu Jumala poole, sest miski pole võimatu Talle, nõnda et Ta võib saata teile toitu teie teel, kuni te olete rahuldatud, sest Temale on igal pool küllus." Ja Jumala abiga see sündis nii. Vaata, seakari ilmus teele meie silmade ees ja nad tapsid paljud nende seast. Ja seal nad puhkasid kaks ööd ja olid hästi toidetud ja nad olid täidetud nende lihast, sest paljud neist olid nõrkenud ja olid jäänud poolelusatena maha teele. Ja pärast seda nad andsid suurima tänu Jumalale ja mina olin tehtud auliseks nende silmis ja sellest päevast peale olid nad külluslikult toidetud. Nad leidsid isegi metsmett ja andsid mulle sellest osa ja üks neist ütles: "See on [paganlik] ohver." Jumalale tänu - ma ei maitsnud sellest midagi.
20. Aga selsamal ööl ma magasin ja saatan kiusas mind raevukalt - seda saan ma mäletama nii kaua, kui ma olen selles ihus. Ja ta langes minu peale nagu tohutu kalju ja üheski mu liikmes ei olnud jõudu. Aga kust tuli minu teadmatusse vaimu, et ma hüüaksin Heliast? Ja keset neid asju ma nägin päikest tõusmas taevasse ja kui ma hüüdsin: "Helia, Helia" kogu oma jõuga, vaata, tema päikese hiilgus langes alla minu peale ja otsekohe raputas minult kõik rõhumised ja ma usun, et mu Issandalt Kristuselt tuli abi mulle ja tema Vaim oli juba siis hüüdmas läbi minu. Ja ma loodan, et see saab olema samuti rõhumise päeval, nagu ta kinnitab evangeeliumis: "Sellel päeval, " tunnistab Issand, "teie ei ole need, kes räägite, vaid teie Isa Vaim, kes räägib teie sees."
21. Ja taas pärast paljusid aastaid mind vangistati. Niisiis sel esimesel ööl, kui ma jäin nendega, ma kuulsin jumalikku vastust ütlemas mulle: "Kaks kuud oled sa koos nendega, " mis nõnda ka sündis. Sellel 60. ööl Issand vabastas mind nende käest.
22. Samuti nägi ta ette toitu meie teel ja tuld ja kuiva iga päev, kuni 10. päeval me jõudsime inimeste juurde. Nagu ma ütlesin eespool, me rändasime läbi inimtühja maa 20 ja 8 päeva ning sel ööl, kui me jõudsime inimeste juurde, meil tõesti ei olnud toitu.
23. Ja taas mõne aasta pärast ma olin Britannias oma vanematega koos, kes mind kui poega vastu võtsid ja usust palusid mind, et ma nüüd, pärast selliseid kannatusi, mida olin kogenud, ei lahkuks kunagi neist. Ja tõesti ma nägin öises nägemuses tulemas meest otsekui Iirimaalt, kelle nimi oli Victoricius, koos lugematu arvu kirjadega ja ta andis mulle ühe neist. Ja ma lugesin kirja algust, mis sisaldas "iirlase häält", ja kui ma lugesin kirja algust, arvasin sel samal hetkel kuulvat nende häält, kes olid Vocluti metsa ääres, mis on loojangupoolse mere lähedal ja nii nad hüüdsid otsekui ühest suust: "Me palume sind, püha poiss, et sa tuleksid ja kõnniksid taas meie keskel". Ja ma olin väga puudutatud oma südames ja ma ei suutnud edasi lugeda. Ja seda ma olen õppinud kogemuse läbi, tänu Jumalale, et pärast paljusid aastaid Issand on neile seda sündida lasknud vastavalt nende hüüdele.
24. Ja ühel teisel ööl, ma ei tea, Jumal teab, kas minu sees või minu kõrval, ma kuulsin kõige arukamate sõnadega neid palvetamas ja ei suutnud mõista, kui ainult palve lõpus öeldavat: "Tema, kes on andnud oma hinge sinu eest - see on tema, kes sinus räägib." Ja siis ma ärkasin rõõmustades.
25. Ja taas ma nägin teda palvetamas minu sees ja ma olin otsekui oma ihu sees ja ma kuulsin enda kohal - see on sisemise inimese kohal - ja seal ta palvetas ägedalt oigamistega. Ja keset seda ma olin jahmunud ja imestunud ja mõtlesin, kes see võiks olla, kes palvetab minu sees. Aga palve lõpus ta ütles, et ta on Vaim. Ja seda ma olen õppinud kogemusest ja meenutanud, nagu apostel on öelnud: Vaim tuleb appi meie palve nõtruses. Sest me ei tea, mida paluda nagu peab, vaid Vaim ise palub meie eest oigamistega, mida ei saa kirjeldada, mida pole võimalik sõnadega väljendada. Ja taas, Issand, meie nõuandja, palub meie eest.
26. Ja kui ma olin kiusatud mitmete oma seeniorite poolt, kes tulid ja heitsid ette mu patte mu vaevalise episkopaadi vastu, tõepoolest sellel päeval ma olin tugevalt löödud, nii et ma võinuks langeda seal ja igaveseks, aga Issand säästis võõrast ning võõrsil viibijat oma helde nime pärast ja oli kindlalt mulle toeks selles jalge alla tallamises, nii et häbis ja teotuses ei sattunud kurja. Ma palun Jumalat, et seda ei loetaks neile patuks.
27. Aastat 30 hiljem nad leidsid minu vastu hea võimaluse - sõna, mille ma olin tunnistanud enne, kui ma sain diakoniks. Ängistuse pärast masendatud meeles ma tegin teatavaks oma kõige lähedasemale sõbrale, mida ma olin teinud poisipõlves ühel päeval, täpsemalt ühel tunnil, sest ma ei omanud veel jõudu. Ma ei tea, Jumal teab, et ma olin siis 15-aastane ja ma ei uskunud elavat Jumalat nagu ma polnud uskunud oma lapsepõlvest peale, vaid ma viibisin surmas ja uskmatuses kuni ajani, mil mind tugevasti nuheldi ja mind tões alandati nälja ja alastiolekuga iga päev.
28. Teisalt ma ei läinud Iirimaale vabatahtlikult kuni ajani, mil ma peaaegu nõrkesin ära. Kuid see oli mulle pigem kasuks, kes ma selle läbi sain Issanda poolt parandatud ja ta valmistas mind ette, nii et ma praegu olen see, mis kunagi oli minust kaugel, nii et ma võin kanda hoolt - või pigem olla hädas - teiste lunastuse pärast, kuna sel ajal ma ei mõtelnud isegi mitte iseendast (st. oma lunastusest).
29. Niisiis sel päeval, kui ma olin mitte heaks kiidetud nende ülalpool mainitute poolt, sel ööl ma nägin öises nägemuses seda, mis oli kirjutatud mu palge vastu ilma auta. Ja keset neid asju ma kuulsin jumalikku vastust ütlemas mulle: "Me oleme näinud halvakspanuga äramärgitud mehe nägu paljastatud nimega." Ja ta ei öelnud: "Sina oled näinud meelepahaga", vaid "Meie oleme näinud meelepahaga", otsekui ta oleks liitnud mind iseendaga, nagu ta on öelnud: "Tema, kes teid puudutab, on otsekui see, kes puudutab mu silmatera."
30. Seepärast ma annan kiitust talle, kes on mind teinud tugevaks kõiges, et ta ei takistanud mind tegemast reisi, mida ma olin plaaninud ja samuti hoole eest, mida olin õppinud Kristuselt, minu Issandalt, sest pigem temalt tuli see, et ma tundsin eneses jõudu ja mu usk on läbi katsutud Jumala ja inimeste ees.
31. Seepärast ma ütlen julgelt - mu südametunnistus ei noomi mind siin ega tulevikus. Jumal on mu tunnistajaks, et ma ei ole valetanud teile esitatud kõnedes.
32. Kuid rohkem kurvastan ma oma parima sõbra pärast, sest oleme ära teeninud kuulda sellist vastust temalt, kellele ma olen usaldanud isegi oma hinge. Ja ma olen saanud teada mõnedelt vendadelt enne seda kaitset, sest ma ei olnud kohal ega olnud ma Britannias ega tõusnud see minust, et ta minu äraolekul peale käiks minu pärast. Isegi mulle on ta ise oma suuga öelnud: "Vaata, sina peaksid olema ülendatud piiskopi seisusse", mida ma ei olnud väärt. Aga kust see tuli talle hiljem, et ta kõikide - heade ja halbade - ees ja avalikult mind häbistas, mida enne vabal tahtel ja rõõmsalt lubas - ja Issand, kes on suurem kõigest.
33. Ma ütlen: Küllalt! Aga ometi ei tohi ma varjata Jumala andi, mille ta heldelt on kinkinud meile minu vangipõlve maal, sest siis ma otsisin teda väga ja seal ma leidsin ta ja ta hoidis mind kõikides raskustes. Ma usun seda tema sees elava Vaimu pärast, kes on töötanud kuni tänase päevani minus. Julgelt taas, aga Jumal teab, kui inimene on seda rääkinud minule, vahest peaksin ma vaikima Kristuse armastuse pärast.
34. Seepärast siis ma annan väsimatult tänu oma Jumalale, kes on hoidnud mind ustavalt minu kiusamise päeval, nii et täna ma võin kindlalt anda talle ohvri, oma hinge, nagu elava ohvri Kristusele, oma Issandale, kes mind on hoidnud kõikides minu kitsikustes, nii et ma võin ka öelda: "Kes olen mina, Issand, või mis on minu kutsumine." Kes sa mulle oled ilmunud sedavõrd jumalikult, et täna paganate keskel ma võin püsivalt kiita ja ülistada sinu nime ükskõik, mis paigas ma olen ja mitte ainult meeldivates oludes vaid ka raskustes, nõnda et ükskõik, mis juhtub mulle - kas head või halba - võrdselt võtan ma seda vastu ja alati kiidan Jumalat, kes mulle on näidanud, et ma suudan uskuda temasse lõppematult ilma kahtlemata. Ja tema kuuleb mind, nii et mina, mitteteadev, ka viimastel päevadel võin söandada asuda selle nii vaga ja imelise töö juurde, otsekui imiteerides neid, kellest Issand juba ammu enne on ette kuulutanud, et nad lähevad kuulutama tema evangeeliumi tunnistuseks kõikidele rahvastele enne maailma lõppu, mida me ka oleme näinud ja mis nõnda on täitunud. Vaata, meie oleme tunnistajad, et evangeeliumi on kuulutatud nii kaugel, kust kaugemal inimesi enam ei ole.
35. Läheks pikale kirjeldada kogu mu tööd üksikasjades või osades. Lühidalt ma räägin, kuidas kõige vagam Jumal tihti on vabastanud mind orjusest ja kaheteistkümnest ohust, milles mu hing oli kaalule pandud, lisaks paljudele salanõudele ja asjadele, mida ma ei suuda sõnadega väljendada. Ma ei tee ülekohut lugejaile, vaid mul on Jumal kui autoriteet, kes teab kõike isegi enne, kui need sünnivad, et mind, vaest väikest orbu ja võhikut, jumaliku vastusega sageli juhatada.
36. Kust on tulnud mulle see tarkus, mida minus ei olnud, kes ma ei teadnud isegi oma päevade arvu ega olnud mul teadmist Jumalast? Kust mulle on hiljem tulnud nii suured ja nii kasulikud annid - tunda ja armastada Jumalat, isegi kui ma kaotasin oma isamaa ja vanemad?
37. Ja palju kingitusi anti mulle koos nutu ja pisaratega ning ma tegin neile valu - seda vastu mitmete mu seeniorite soovile. Kuid Jumala juhtimisel ei olnud ma nendega ühel meelel ega nõustunud nendega - mitte minu, vaid Jumala au pärast, kes võidab minus ja paneb vastu neile kõikidele. Selleks ma olen tulnud Iirimaa paganate juurde kuulutama evangeeliumi ja uskmatute juurde auhaavamisi taluma, et kuulda etteheiteid minu võõrsiloleku kohta ning kogeda tagakiusu kuni ahelateni ja et ära anda minu vabana sündinu staatus teiste kasu pärast. Ja kui ma olen vääriline, siis ma olen valmis isegi oma hinge tema nimel kõhklemata ja vabatahtlikult ohverdama.
38. Sest ma olen tõesti Jumala võlglane, kes on mulle kinkinud sellise au, et palju rahvast minu läbi on Jumalasse uuesti sünnitatud ja hiljem täiusele viidud ja et kleerikuid kõikjal nende seas on ordineeritud rahvale, mis äsja on tulnud usule, kelle Issand on endale võtnud maa kaugeimast otsast nagu vanast ajast ta on tõotanud oma prohvetite läbi: Sinu juurde tulevad rahvad maa kaugeimast otsast ja nad ütlevad: "Otsekui valet, ebajumalaid on meie isad valmistanud ja neist ei olnud kasu." Ja taas: Ma olen pannud sind valguseks paganate keskele, et sa oleksid pääsemiseks maa kaugeima ääreni.
39. Ja seal ma tahan oodata tema tõotust, kes tõesti iial ei peta nagu ta on tõotanud evangeeliumis: Nad tulevad päikesetõusu ja loojangu poolt ja istuvad lauas koos Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga - nii me usume, et need usklikud tulevad kogu maailmast.
40. Seepärast me peame neid püüdma hästi ja armastades nagu Issand meid manitseb ja õpetab, öeldes: Tulge minu järel ja mina teen teist inimesepüüdjad. Ja taas ta ütleb prohveti läbi: Vaata, mina saadan välja kalapüüdjad ja palju kütte ning teisi, ütleb Jumal. Seepärast oli väga oluline välja heita meie võrgud, et suur rahvahulk ja rahvamurd oleks võidetud Jumalale ja igal pool oleksid kleerikud, kes ristiksid ja julgustaksid vajadustega ja igatsevat rahvast nii nagu Issand kinnitab evangeeliumis, manitseb ja õpetab öeldes: "Niisiis minge nüüd, õpetage kõiki rahvaid ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimes, õpetades neid pidama kõike, mida ma olen teid käskinud. Ja vaata, mina olen teiega kõikidel päevadel kuni ajastu lõpuni." Ja taas ta ütleb: "Minge siis kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kõigele loodule. Kes usub ja keda ristitakse, see pääseb. Kes aga ei ole uskunud, mõistetakse hukka." Ja taas: "Kuulutage seda kuningriigi evangeeliumi kogu maailmale, tunnistuseks kõikidele rahvastele - ja siis tuleb lõpp." Ja samamoodi kinnitab Issand prohveti läbi ette ennustades: Ja sünnib viimastel päevadel, ütleb Issand, et ma valan välja oma Vaimu kõige liha peale ja teie pojad ja tütred prohveteerivad ja teie noored näevad nägemusi ja teie vanemad näevad unenägusid - ja tõesti ma valan neil päevil oma sulaste ja ümmardajate peale välja oma vaimu ja nad prohveteerivad. Ja Hoosea ütleb: Ma kutsun "mitte minu rahvast" "minu rahvaks" ja "mitte armu saanuid" "armu saanuiks" ja kohas, kus on öeldud: "Teie ei ole minu rahvas", seal kutsutakse neid elava Jumala poegadeks.
41. Aga see rahvas Iirimaal, kellel kunagi ei ole olnud Jumala tundmist, vaid ainult ebajumalad ja ebapuhtad asjad, mida nad kuni tänase päevani on teeninud - kuidas nad äsja on tehtud Issanda rahvaks ja nimetatud Jumala poegadeks ning skottide poegi ja kuningate tütreid on nähtud olevat mungad ja Kristuse neitsid?"
42. Ja seal oli isegi üks õnnis iiri naine, sünnilt suursugune, väga ilus nagu täiskasvanud naine, kelle ma ristisin. Ja mõne päeva pärast ta tuli ühel põhjusel meie juurde ja ta teatas meile, et on saanud vastuse Jumala sõnumitoojalt, kes manitses teda, et ta peab olema Kristuse neitsi ja olema Jumalale lähedal. Jumalale tänu, kuuendal päeval pärast seda ta väga hästi ja väga kirglikult nõustus sellega, sest kõik Jumala neitsid on seda teinud - mitte oma isade heakskiidul, vaid nad isegi kannatavad tagakiusu ja valesüüdistusi nende oma vanemailt. Sellest hoolimata on nende arv kasvanud ja me ei tea nende arvu, kes meie läbi on sündinud - peale leskede ja kasinate naiste. Aga kõige suurem vaev on neil, kes orjusega seotud - nad taluvad, olles lakkamatult hirmust ja ähvardustest ümbritsetud. Aga Issand on andnud armu paljudele oma ümmardajatele, et isegi kui neid on keelatud, nad siiski järgivad vapralt.
43. Aga isegi siis, kui ma tahaksin neid maha jätta ja minna Britanniasse - väga hea meelega ma oleksin valmis seda tegema, kuna see on mu kodumaa ja mu vanemad on seal; ja mitte ainult seda, vaid isegi nii kaugele kui Galliasse külastama vendi, et näha mu Issanda pühade palgeid - Jumal teab, kui väga ma seda soovin, kuid ma olen seotud Vaimuga, kes tunnistaks mulle, et kui ma seda teen, siis tulevikus loetakse see mulle süüks ja ma kardan kaotada töö, mida ma olen alustanud. Ja see ei ole mitte mina, vaid Issand Kristus, kes mind on käskinud siia tulla, et olla koos nendega kogu mu ülejäänud eluaja, kui Issand seda tahab ning tema hoiab mind igast halvast teest, et ma ei teeks pattu tema ees.
44. Siiski ma loodan, et olin selleks kohustatud mu Issanda Kristuse pärast, aga ma ei usu iseendasse nii kaua, kuni olen selles surmaihus, sest tugev on tema, kes iga päev pingutab jõudu, et mind eemale kiskuda usust ja mitteteeseldud usu puhtusest, kuni mu elu lõpuni. Aga vaenulik liha kisub alati surma poole, see on ahvatluseks, ahvatledes tegema keelatut. Ja osaliselt ma tean, miks ma ei ole elanud täiuslikku elu nagu teised usklikud. Aga ma tunnistan oma Issandale ega punasta tema pilgu ees, sest ma ei valeta. Sellest ajast, mil ma teda olen tundnud - oma noorusest - on minus kasvanud Jumala armastus ja kartus tema ees. Ja Issanda abiga olen ma kuni tänaseni oma usu säilitanud.
45. Niisiis las naeravad ja pilkavad need, kes tahavad - mina ei vaiki ega peida märke ja imesid, mida Issand mulle on näidanud palju aastaid enne, kui nad sündisid, sest tema on teadnud kõiki asju isegi enne ajastute aegu.
46. Nii olen pidanud tänama lakkamata Jumalat, kes sageli on sallinud minu rumalust, minu kergemeelsust - ja see polnud mitte ainult ühel korral, et ta ei olnud minu peale väga vihastunud, kes ma olen talle abiliseks antud. Ja ma ei ole olnud kiire nõustuma sellega, mida mulle on näidatud ja nagu Vaim on mulle sisendanud. Ja Jumal on olnud armuline minu vastu tuhandeid ja tuhandeid kordi, sest ta nägi minusse, et ma olin valmis, aga ma ei teadnud nendes olukordades, mida teha, sest paljud on püüdnud seda saadikuametit takistada. Nad isegi rääkisid isekeskis mu selja taga ja ütlesid: "Miks see saadab end ohtu vaenlaste seas, kes ei tunne Jumalat?" Seda mitte pahatahtlikkusest, vaid see ei olnud nende meelest tark nagu ka mina ise - ma tunnistan - mõtlesin oma harimatuse pärast ega mõistnud kiiresti armu, mis siis oli minus. Nüüd näib see mulle tark, mida enne olin sunnitud tegema.
47. Seega olen ma nüüd teinud lihtsal viisil teatavaks oma vendadele ja kaassulastele, kes on uskunud minusse selle pärast, mida ma olen kuulutanud ja kuulutan, tugevdamaks ja kinnitamaks teie usku. Kui ometi ka teie imiteeriksite suuremaid asju ja teeksite vägevamaid tegusid. See on minu au, sest tark poeg on isa au.
48. Te teate ja Jumal teab, kuidas ma olen viibinud teie seas oma noorusest alates tõelises usus ja südame puhtuses. Isegi neile paganatele, kelle seas ma elan, olen ma sõna pidanud ja pean veel. Jumal teab, et ma pole kedagi neist petnud ega kavatsegi seda teha Jumala ja tema koguduse pärast, et mitte põhjustada tagakiusu neile ja meile kõigile, et minu läbi ei saaks häbistatud Issanda nimi nagu kirjutatud on: Häda inimesele, kelle läbi Issanda nimi saab teotatud.
49. Ja isegi kui ma olen vilumatu kõigis asjades, ometi olen ma üritanud mingil määral kaitsta end, samuti kristlikke vendi ja Kristuse neitseid ja religioosseid naisi, kes mulle vabatahtlikult väikseid kingitusi tõid ja altari peale laotasid oma ornamentidest - ja ma andsin need neile tagasi ja nad said pahaseks mu peale, et ma seda tegin. Aga ma tegin seda igaviku lootuse pärast, et ma seepärast kõikides asjades end hoiaksin, et nad mind mingil ebaaususe ettekäändel ei vangistaks või minu sulaseseisust ära ei võtaks ega samuti annaks vähimalgi määral uskmatuile kohta laimamiseks või mahategemiseks.
50. Vahest aga, kui ma olen ristinud nii palju tuhandeid inimesi, olen lootnud üheltki neist kasvõi poolt skruuplit? Öelge mulle, ja ma annan teile tagasi! Või siis, kui Issand on ordineerinud kleerikuid kõikjal minu tühisuse läbi ja ma jagasin teenistust neile tasuta - kui ma küsisin üheltki neist kasvõi oma jalatsite hinna, öelge seda mulle ja ma annan teile rohkem tagasi.
51. Ma olen kulutanud teie pärast, et nad võtaksid mind vastu ja teie hulgas ning kõikjal ma olen läinud paljudesse ohtudesse - isegi nii kaugel kui maa kaugeimad osad, kust kaugemal ei ela kedagi ja kuhu keegi ei ole kunagi läinud, kes ristiks või kleerikuid ordineeriks või rahvast täiusele juhiks. Issanda toel, armastades ja väga vabatahtlikult, olen ma teie päästmiseks seda kõike teinud.
52. Mõnikord ma annan tasu kuningatele lisaks sellele, mida annan tasuna nende poegadele, kes koos minuga kõnnivad - ja sellest hoolimata nad võtsid mu kinni koos mu kaaslastega. Ja sel päeval nad tahtsid väga mind tappa, aga minu aeg ei olnud veel käes. Ja kõik, mis iganes nad meie juurest leidsid, nad röövisid endale ja mind ennast nad aheldasid rauaga. Ja neljateistkümnendal päeval Issand vabastas mind nende võimusest, ja kõik, mis oli meie oma, anti meile tagasi Jumala pärast ja lähedaste sõprade pärast, keda olime enne näinud.
53. Aga te teate ju ise, kui palju ma olen maksnud neile, kes kohut mõistavad kõikide piirkondade üle, mida ma sageli olen külastanud. Sest ma hindan, et mitte vähem, kui viieteistkümne mehe hinna olen ma jaganud neile, et teie võiksite rõõmustuda minust ja mina alati rõõmustuda teist Jumalas. See ei kurvasta mind ega pea ma seda piisavaks - ma kulutan ja saan veelgi kulutama. Issand on väeline andmaks mulle hiljem seda, et ma võiksin kulutada iseenda teie hingede pärast.
54. Vaata, ma kutsun Jumala tunnistajaks oma hingele, et ma ei valeta. Mitte selleks ei ole ma kirjutanud teile, et anda põhjust minu kiitmiseks ega ahnusest ega sellepärast nagu loodaksin ma au üheltki teie seast. Sest piisav on au, mida ei ole veel näha, vaid mis on usutud südames. Sest ustav on tema, kes on tõotanud - tema ei valeta kunagi.
55. Aga praegusel ajal ma näen ennast ülemäära ülendatuna Issanda poolt ja ma ei ole seda väärt, et ta mulle seda teeb, kuna ma tean väga hästi, et mulle on parem vaesus ja ebaõnn, kui rikkused ja rõõm. Sest ka Issand Kristus oli vaene meie pärast. Mina, tõepoolest armetu ja õnnetu, isegi kui ma seda sooviksin, ei oma ma praegusel hetkel midagi ega mõista ma enda üle kohut, sest iga päev ma loodan enda tapmist või pettust või orjaks tegemist või mõnd samalaadset juhtumit. Kuid ma ei karda neid taevaste tõotuste pärast, sest ma olen heitnud enese kõikväelise Jumala kätte, kes kõikjal valitseb. Nagu prohvet ütleb: Heida oma mõtted Jumalale ja tema kannab sind.
56. Vaata, nüüd ma annan oma hinge üle oma kõige ustavamale Jumalale, kelle pärast ma olen tehtud saadikuks minu tähtsusetuses. Siiski, kuna ta ei võta vastu isiku seisundit, on ta valinud minu sellesse ametisse, et oleksin üks tema väikseimatest teenijatest.
57. Kuidas ma siis maksan tagasi talle kõige eest, mida ta on andnud mulle? Aga mida ma ütlen või mida ma tõotan oma Issandale, kui ma ise ei suuda teha midagi, mida tema ise ei anna mulle? Vaid ta katsub läbi südamed ja neerud, et näha, kui väga ma igatsen - ja ma olin valmis, et ta annaks mulle juua oma karikast, nagu ta on andnud ka teistele, kes teda armastavad.
58. Sellepärast ei lase Jumal seda sündida, et ma iial kaotaksin kedagi tema rahvast, keda ta on võitnud maa kaugeimatest osadest. Ma palun Jumalat, et ta annaks mulle visadust ja peaks mind selle vääriliseks, et ma saaksin anda talle tagasi ustava tunnistuse, kuni surmani oma Jumala pärast.
59. Ja kui ma olen iial imiteerinud midagi head oma Jumala pärast, keda ma armastan, siis ma palun teda, et ta lubaks mulle, et koos nende võõraste ja vangidega tema nime pärast ma võiksin välja valada oma vere, isegi kui ma jääksin seeläbi ilma hauata või mu õnnetu surnukeha jagataks üksikute liikmete haaval koerte poolt või julmade metsloomade poolt või taeva linnud sööksid selle. Tõesti ma arvan, et kui see mulle juhtub, siis olen ma kasuks saanud hinge koos oma ihuga, sest kahtlemata sel päeval me tõuseme taas päikese hiilguses. See on Kristuse Jeesuse, meie Päästja auks, et oleme nagu elava Jumala pojad ja Kristuse kaaspärijad tehtud tema sarnaseks, kuna temast ja tema läbi ja temas me valitseme.
60. Sest see päike, mida me näeme tõusmas iga päev - tema käsib seda meie pärast, aga see ei valitse kunagi ega jää tema hiilgus püsima. Aga kõik need, kes teda kummardavad, need õnnetud, saavad armetult kurva karistuse. Meie aga, kes usume ja teenime tõelist päikest Kristust, kes iial ei sure nagu seegi, kes teeb tema tahtmist, vaid ta jääb igavesti samamoodi, nagu Kristus jääb igavesti, kes valitseb koos kõikvõimsa Jumal Isaga ja koos Püha Vaimuga enne ajastuid ja nüüd ja läbi kõikide ajastute ajastute. Aamen.
61. Vaata, taas ja taas lühidalt ma laon välja oma tunnistuse sõnu. Ma tunnistan tões ja südame ülevoolavas rõõmus Jumala ja tema pühade inglite ees, et mul kunagi pole olnud ühtki muud põhjust peale evangeeliumi ja tema tõotuste, et tagasi tulla selle rahva juurde, kelle juurest kord varem napilt põgenesin.
62. Aga ma palun neid usklikke ja jumalakartlikke, kes iganes suvatsevad sisse vaadata või vastu võtta selle kirjutise, mille Patricius, patune, õpetamata, on üles kirjutanud Iirimaal, et mitte keegi ei ütleks, nagu oleks mistahes minu poolt tehtud või esile toodud väikene, Jumalale meelepärane asi teoks saanud minu teadmatuse läbi, vaid olgu see teie otsustada ja tõeliselt usutud, et see oli Jumala and. Ja see on minu tunnistus enne, kui ma suren.
Copyright © Toivo Heinla 2026
